Õrn karjatus äratas väikese poisi unest. Hiirvaikselt hiilis ta oma toa ukseni ja lükkas selle kergelt irvakile. Poolhämaras esikus seisis pikka kasvu kõhetu kuju. Ta oli varjus, seljaga poisi poole ning maalis veripunase värviga põrandale. Hirmunud poisike lipsas kähku voodisse ja teeskles, et ta magab. Sammud lähenesid. Magamistoa uks lükati lahti. Pikka kasvu mees astus tuppa ja kriipis midagi seinale, pugedes seejärel voodi alla. Poiss ajas silmad vidukile ning proovis lugeda seinale kirjutatut. Pime oli, aga silmad hakkasid tasapisi sellega harjuma - lõpuks piisavalt, et tähed kokku veerida. Ta luges: "Ma tean, et sa oled üleval.” Samal hetkel tundis poiss valusat torget südames... Mees võpatas ja avas silmad. See oli olnud kõigest uni. Alt korrusel kostis aga ühtäkki ebainimlikku oigamist. Ta tõusis üles ning läks trepist alla. Hääled muutusid keldrile lähenedes üha valjemaks. Ta oli vist unustanud. Ta oli unustanud keldri ukse lahti. Mees lükkas krägiseva ukse külma rahuga kinni ja sulges selle tabalukuga. Vaikus...

Sõidad kuumal suvepäeval sõbraga Pärnu randa. Päike paistab, autoraadiost kostuvad sinu lemmiklaulud, mõttes mõlguvad pruunid päevitunud kehad. Hinges on kirjeldamatu rahulolu, justkui oleksid äsja astunud sisse paradiisi värvatest. Elu on ilus. Äkitselt on aga eikusagilt taevasse ilmunud tumesinised rünksajupilved ning hetk hiljem hakkab oavarrest kallama. Nagu sellest veel vähe oleks ütleb sõber, et kütus on otsakorral ja lähima tanklani pole lootust jõuda. Pöörate maanteelt maha esimese ettejuhtuva teeotsa peale, et mõnelt kohalikult kütust paluda. Silmate üht pisut räsitud välimusega maja. Hoolimata sisetundest, et sellises peldikus küll keegi ei ela, otsustate siiski õnne proovida. Jooksete läbi vihmase heina majani. Koputate. Uks vajub vaikselt lahti. Avaneb vaade pilkaselt pimedale toale. Astute sisse.